Kõik see juhtus siis kui teine maailmasõda rullus üle Laitse, kuumal augustikuul 1941.a.
Nüüd on raske kronoloogiliselt täpseid daatumeid määrata sündmustest mis toimusid Laitses ja lähemas ümbruses. Tinglikult mahuvad need 1. augusti ja 28. augusti vahele 1941.a. s.o. Tallinna langemiseni sakslaste kätte.

Oli kodu mul metsatalus kilomeetri kaugusel raudtee majast, sealt saime enamvähem usaldusväärseid teateid raudtee sidekanali kaudu, sellest mis toimus raudteel ja selle lähemas ümbruses Haapsalu-Tallinna vahel.

Tuliveres: seal toimus kokkupõrge vene väeosa ja metsavendade vahel. Seal langes metsavendade ridades Laitse noormees, vaevalt kutsealune, Feliks Metsjärv Kibuna külast, Ruuna talust.
Ellamaal toimus kokkupõrge vene väeosadel omavahel. Ühes läksid rindele, teised aga taandusid. Seal oli surnuid ja haavatuid. Veel aastaid meenutas vana tuletõrje pritsikuur oma kahurikuulist läbilastud katusega seal toimunut.
Riisipere. Ühel õhtul ruttab meile raudtee maja perenaine Kata teatega, hävituspataljoni rong sõitis Riisiperre, sealt õhtustavat hävituspataljoni mehed hommikul alevi põletamisega ja inimeste äratamisega rinde eest. Möödus ärev öö teadmata mis järgmine päev toob. Hommik oli selge ja päikesepaisteline.
Ühel ajal käis või kostis Riispere suunal üks korralik pauk, ei enamat. Keskhommikul tuleb teade, sakslased on hävituspataljoni rongil veduri kahurist õhku lasknud.
Seda teatanud raudtee majas Riisiperest põgenema pääsenud veduri meeskond ise tahmased kui kuradid.
Hiljem selgus – sakslased tulid Haapsalu poolt maanteed mööda, jõudnud ülesõidukohale, kus nüüd asub viadukt.
Nähes jaamas auru all vedurit, antud ülesõidu pealt kohe kahurist mats ära. Kas vedurikatla lõhkemise või muul jõul oli jaamahoone üks ots meetri võrra aluselt nihkunud.
Sama päeva lõunal jõudis meie õuele kaks vene sõdurit kes küsisid leiba – said suure taluleiva ja korvitäie keedukartuleid. Hiljem avastasime heinamaal, istumise kohtade järgi, neid oli kümme meest.
Laitse. Järgmisel hommikul tuli teade, sakslased Laitses. Sakslaste eelsalga paigutus oli esimene kuulipilduja pesa asus Piirikivi maja sauna nurga juures. Selle lasksektor haaras ala Kruusima talust Tuuleveski taluni. Edasi, teine kuulipilduja oli teisel pool raudteed ja lasksektor oli piki Ohtu teed, Tuuleveski talust Piirikivi saunani.
Vasalemma suunal olev väli koos raudteega oli sellega risttule alla võetav.
Raidtõkked olid Ohtu teel, tuuleveski ja Ülevälja talude vahel. Munalaskme suunal nn Kõntsu metsavahel, peale Liivamäe talu.
Ühel ööl vene lennuk heitis kolm pommi Laitse raudtee jaama juurde, ilmse sooviga tabada raudteed. Pommid aga langesid 150-200 m eemal metsa, kus meie, poisijõnglased need pommi lehtrid avastasime. Veel sai samal ööl Kärmusepa ja Põlde talude vahel olev kokkuveetud suur kivivare lennukilt kuulipilduja tuld. Seal kannatas mehekõrgune lepavõsa.
Järgmisel päeval tuli mööda raudteed Vasalemma poolt nelja meheline vene piilkond.
Pealtnägijad, neid juhtub ikka, ütluste järel, venelased tulid kätega veheldes ja kõva jutuga, nagu läheks Petseri laadale. Jõudes umbes 150 m kaugusele raudtee ülesõidu kohast, tuli saksakeelne käsklus HALT, siis alles haaranud vene piilkond relvade järele, hilja. Lühike kuulipilduja valang Piirikivi suuna juurest lõpetas ühe piiluri elu kohe ja haavas kahte.
Niisiis Laitse lahing oli lõppenud – kaks surnut ja kaks haavatut. Langenud sõdurid maeti lähedale põllu veerele.
Sakslased kasutades kujunenud olukorda, saatsid välja oma eelsalga.
Vene väeüksus ootas sakslasi Vasalemma mõisa juures. Vasalemma raudteejaamas pole olnud rohkem kui viie meheline patrull, mis sakslasi nähes kohe laiali jooksis.
Pataljon, kelle seljataga 3 km kaugusele juba sakslased ilmusid, jättis Vasalemma mõisa juures oma seisukohad maha, hajudes mööda metsi Klooga-Paldiski suunas.
Sellega oli Vasalemma vabastatud ilma lahinguta.
Suure osa sellest loost jutustas Jaan Viik, kes oli minu vanaema õepoeg. Kes varem rahuajal elas Vasalemmas.
Jah – see mees, kellest vene võim tegi sõjaroimari.

ENDEL SULEPI, 1. august 2005