Warning: A non-numeric value encountered in /home/r45047/public_html/plugins/system/helix/core/helix.php on line 548

Warning: A non-numeric value encountered in /home/r45047/public_html/plugins/system/helix/core/helix.php on line 548

Warning: A non-numeric value encountered in /home/r45047/public_html/plugins/system/helix/core/helix.php on line 548

Warning: A non-numeric value encountered in /home/r45047/public_html/plugins/system/helix/core/helix.php on line 548

Tiefi valitsuse sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ja sisekaitseülem Juhan Reigo Nissis, 22. september 1944. Foto: H. Evert.
Tiefi valitsuse sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ja sisekaitseülem Juhan Reigo Nissis, 22. september 1944. Foto: H. Evert.
Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust.
- Jüri Uluots 1944 -

 

Rahvus ja riik

Kuidas hinnata vastupanu? Kas kaasaegse ajaloolase või juristi pilguga vaadates leiame üles õiguspäraseimad ja parimaid lahendused? Oleme riiklikult mõtlevad inimesed, kui püüame hoolega leida minevikust seda vastupanuvormi, mis tundub tagantjärele Eesti riikluse jaoks kõige õigem. Püüame leida Teise maailmasõja draama keskelt oma valitsust, allesjäänud riigi järjepidevuse kandjaid, seda õiget jurisdiktsiooni. See on tagantjärelegi vajalik nagu kolmanda tee otsimine Teise maailmasõja päevil.


Siiski on oluline olla valvas, et me ei jätaks nii ida- kui lääne poliitikute ja meediarünnakute hirmus teisi vastupanuvorme tähelepanuta, piirdudes üksnes nende hetkedega, kus valitsus ja rahvas üheks said. Tuletagem meelde, et oleme suurema osa oma eksistentsist olnud riigita rahvas. Kui klammerduksime üksnes oma väejuhatuse ja formaaljuriidiliselt korrektse valitsuse juhtimise all toimunud vastupanuvormidele, siis peaksime maha kandma kõik, mis enne iseseisvust ning peale selle kaotamist tehtud. Eesti saatuseks on olnud riigi ebapüsivus, ent rahvus on jäänud kõikides tormides alles, püüdes teha omaenda valikuid ka võõra võimu all. Võime öelda, et riigita olekus on neid valikuid tehtud palju, kasvõi Rootsi armees teenimise näol Põhjasõjas brutaalse idavaenlase vastu. Ka see on olnud mõjukas võimalus oma tulevikku kujundada ja meelsust näidata.

Euroopas on praegugi mitmeid riigita rahvusi, nagu baskid, ometi ei saa me öelda, et nad pole ajalooline rahvas, vaid uurime nende valikuid ja otsustusi ajaloo poolt antud mänguväljadel. Liikudes selle mõttega edasi, võime tõdeda, et hoolimata Eesti sõjalise vastupanuta kapituleerumisest 1940. aastal ning riiklike organite kaotamisest, jäi alles rahvus, kes jätkas ka ilma keskse, õiguspäraselt toimiva suveräänse valitsuseta oma oluliste valikute tegemist ning ei muutunud üksnes ajaloo objektiks, vaid leidis võimalusi sündmuste mõjutamiseks endale sobivas suunas. Selle vastupanu esimeseks näiteks olid 1940. aasta suve vastukandideerimised okupantide valimislavastusele. Tuhandete inimeste poolt okupeerija meelevallas vastutegutsemine tähendas suurt julgust, mille eest paljud pidid maksma oma elu ja vabadusega. Endine saksa ja vene poliitvang Enn Sarv on seda nimetanud esimeseks bolševismivastaseks rahvahääletuseks.

1941. aasta suvel tormipuhanguna tekkinud massiline ja altpoolt organiseeritud rahvasõda okupandi vastu oli samuti riigita jäetud rahva omaalgatuslik tegevus – Eesti kodanike kui riigivõimu kandja otsustus. Tiit Noormets on nimetanud seda tolleaegses Euroopas pretsedenditu kiiruse ja mastaabiga sõjaliseks organiseerimistööks, mis tipnes Omakaitse loomisega. Seda on nimetatud ka teiseks bolševismivastaseks rahvahääletuseks.
Me peame olema mõistvad oma kodanikkonna iseseisvate otsuste osas – oli ju Eesti Kongressi valiminegi 1989. aastal suurim omaalgatuslik rahvaaktsioon õiguslikult järjepideva Eesti riigi loomise nimel ja seda ometigi okupatsiooni ning võõrvägede ähvardava kohaloleku tingimustes. Sarnast olukorda näeme ka Eesti sõduri valikute osas Saksa okupatsiooni ajal. Üle kümne tuhande vabatahtliku, bolševismivastase võitluse lepingu Saksa sõjajõududega sõlminud julgestus- ja idapataljonide liikme tegid ajaloos korduvalt ette tulnud eestlase valiku: millise vaenlase vastu on nende meelest hetkel tähtsaim välja astuda? Mis on Eestile parim?

1944 – kolmas rahvahääletus kommunismi vastu

Selle saatusaasta otsustused on oma mõõtkavalt ja tagajärgedelt tähtsaimad kogu Suure Sõja jooksul. Saksa okupatsioonivõimude poolt 30. jaanuaril välja kuulutatud mobilisatsiooni suhtes oleks eesti rahval kriitilise suhtumise näitamiseks olnud mõjutusvahendiks jalgadega hääletamine ehk massiline mobilisatsioonist kõrvalehoidmine. Näeme hoopis vastupidist. Rahvuslik valik langes olulisimale ülesandele, mida võis toimiva valitsuseta rahvas täita – oma territooriumi kaitsmisele. Teatavasti on maa-ala üks riigi tähtsamaid tunnuseid.
Seega tegid Eesti kodanikud valiku oma piiride kaitseks riigi hävitanud, genotsiidi toime pannud ning seega ohtlikuimaks vaenlaseks peetud Nõukogude Liidu vastu. Seda otsust aitas nähtamatu valitsuse ning tegeliku riikliku autoriteedina suunata ja legitimeerida Vabariigi Presidendi kohusetäitjana Jüri Uluots. Tema raadioesinemine, millega kutsuti 7. veebruaril kõike väljapanevalt Punaarmee rünnakule vastu astuma, oli hetkeks, kui seadusliku Eesti riigivõimu esindaja sai taas kokku Eesti kodanikuga. Siin hakkasid kokku saama riigi jaoks kolm kohustuslikku osist: rahvas, maa-ala ja kõrgeim võim. Kõrgeim võim Uluotsa isikus, mis oli sellel hetkel küll moraalne, mitte vahetut valitsemist korraldav, käsitles Saksa võimu ajutise abivahendi ja sõjalise liitlasena, kuni olude muutumiseni: “Meie arvestame selles sõjas reeglitega ning meil on õigus abi vastu võtta igalt poolt, kust see meile tuleb. Seekord aitavad meid sakslased ja sellepärast võitleme nendega koos. Teist ega kolmandat võimalust ei ole. Peame selles võitluses kõik jõu kokku võtma. Need kes seni on endid tagasi hoidnud, astugu välja ja mingu frondile.”
Järgnev Eesti piiride kaitse kirjutas tule ja mõõgaga Eesti ajaloo kuulsamaid lehekülgi ning parandas varasema kapitulatsiooni vigu. See lükkas ümber kõik süüdistused selles, et eestlane ei ole oma maa kaitsmiseks midagi ette võtnud. Edukas vastupanu äratas rahvusliku uhkuse ja lootuse iseseisvuse taastamiseks. Selleks pidid 1940-nda aasta vigadest õppima ka meie riigimehed, kes koos eesti sõduriga suutsid seekord saatuse poolt ette antud eksami edukalt sooritada.
Kommunistlike ründevägede jõudmine Eesti piiridele oli murranguks ka Eesti iseseisvuse täielikku õiguslikku taastamist põranda all suunava jõu ning “kolmanda tee” visade otsijate tegevusele Eesti Vabariigi Rahvuskomitees. Senine vastuseis Saksa mobilisatsioonidele asendus rahvuslike jõudude ühisrindeks koondumisega ning täieliku toetusega üldrahvalikule relvavõitlusele. See oli vundamendiks Uluotsa ja põrandaaluse EVRi ühistööle, mis tipnes 1944. aasta septembris. Peale paljude EVRi tuumiku liikmete vahistamist sakslaste poolt aprillis, valiti tuumiku esimeheks jälitamise all olnud Kaarel Liidaku asemele Otto Tief, kelle sõprus Uluotsaga aitas palju kaasa edasisele koostööle.

Õiguslik kangelastegu

Tiefi valitsuse sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ja sisekaitseülem Juhan Reigo Nissis, 22. september 1944. Foto: H. Evert.Otto Tief jääb Eesti ajalukku ennekõike 1944. aasta septembris, kahe okupatsiooni vahel, hetkeks tekkinud võimuvaakumi ajal ametisse astunud Eesti seadusliku valitsuse peaministrina. Valitsus kuulutati välja 18. septembril 1944 Vabariigi Presidendi ülesannetes oleva Jüri Uluotsa poolt, kui oli selge rinde lagunemine ja vägede väljaviimine sakslaste poolt. Ajalooline kogemus 24. veebruaril Eesti Vabariigi väljakuulutamisega silme ees, leidsid riigimehed, et on aeg on seda julgustükki korrata. Oli ju 24.veebruaril 1918 Eesti võim Tallinnas püsinud avalikult vaid ühe päeva, ent jäänud siiski otsustavaks riiki loovaks ajahetkeks.
Võiks öelda, et Vabariigi Presidendi ülesannetes olev Jüri Uluots, kes ise oli saatuslikul 1940. aastal peaminister, sai võimaluse ka enda varasemaid vigu parandada. Uluots lahendas Otto Tiefi valitsust ametisse nimetades Eesti riigi järjepidevust tagavad küsimused. Kuulutati välja seaduslik Vabariigi Valitsus, Vabariigi President pääses välismaale oma tööd jätkama, mitte ei jäänud pantvangi nagu 1940. aastal. Maailmale avaldati protesti uue Nõukogude okupatsiooni vastu ning jätkati relvastatud vastupanu nüüd juba Eesti seadusliku valitsuse olemasolul. Peale seda õiguslikku kangelastegu toimusid kokkupõrked pealetungiva vaenlase ja nüüd juba Vabariigi sõdurite vahel Tõdva jõe ääres ja Keila lahingus. Valitsusele püsiva sõjalise jõu loomiseks ei jäänud lihtsalt aega. Sõjaline tegelikkus sundis valitsuse Punaarmee eest taganema Läänemaa randa, kus peeti viimane koosolek. Alusepanek eksiilvalitsusele oli veel üks otsustav veaparandus võrreldes 1940-nda aastaga. Seaduslike esindajate olemasolu välismaal annab põhjust võrdluse toomiseks Poola pagulasvalitsusega II Maailmasõja ajal. Londonis asuv Poola valitsus oli moraalne ja õiguslik suunaja Poola partisanivõitlusele.

Metsavendlus – partisanisõda lõpuni

Hoolimata reaalset võimu omava Eesti Valitsuse puudumisest kodumaal, võib öelda, et kümmekond aastat peale Punaarmee sissetungi küdenud metsavendlus oli rahvusvahelise õiguse järgi ehtne partisanisõda okupandi vastu. Tänu sellele võime oma sõjalise vastupanu aastateks lugeda erinevatel viisidel ja erinevat vormi kandes koguni viisteist aastat, alates 1941-nda aasta Suvesõjast. Õigusfilosoof Carl Schmitt on oma raamatus “Theorie des Partisanen” rõhutanud, et relvastatud isikust teeb partisani poliitiliste motiivide olemasolu. Partisanivõitlus ei nõua keskse juhtimise ja legitiimse tegelikku võimu omava keskvalitsuse olemasolu, vaid ongi enamasti elanike omaalgatuslik võitlusviis, mille tagajärjel peaks tekkima või taastuma toimiv valitsusvõim. Võib küll öelda, et Leedus oli partisanisõda palju massilisem ja tsentraliseeritum, ent see tulenes ennekõike leedulaste vähesemast osalemisest Teise maailmasõja rindevõitlustes ning oma õiguslikult olemuselt olid Eesti, Läti ja Leedu partisanisõjad sarnased. Kuna selles sõjas ei sõlmitud ei rahu- ega kapitulatsioonilepingut, peamegi selle lõpuks lugema järk-järgulise vaibumise.
Genotsiidikurjategija Arnold Meri väljendas oma õigustuseks küüditamises osalemisele: “Kahest halvast variandist oli väljasaatmine parim, sest vastasel korral oleks veri voolanud.” Meri märkis, et “vaenulik element” küüditati eduka kollektiviseerimise, relvastatud võitluse vältimise ja “küüditatavate endi kaitsmise eesmärgil.” Okupandi ülim hirm rahvasõja ees viis ta võitlusesse isegi laste, naiste ja vanuritega...

Sõnaga kurjuse impeeriumi vastu

Vabadusvõitleja ja poliitvang Sergei Soldatov on võrrelnud relvastatud vastupanu hilisemate võitlusvormidega. Ta on tõdenud: “Eesti Leegion sõdis 1944. aastal tervele maailmale nähtaval võitlustandril, vahendiks olid Teise maailmasõja moodsad relvad, selles osalesid tuhanded inimesed, kes ohverdasid oma elu, tervise ja vabaduse, tal oli liitlasi antibolševistliku rinde raamides – hollandlaste, taanlaste, valloonide, flaamide ja sakslaste seas, ning ta kaotas sõja Nõukogude Liidule. Eesti Demokraatlik Liikumine võitles 1968–1974 nähtamatul rindel, vahendiks oli tulihingeline sõna, selles osales kümneid inimesi, kes panid kaalule oma tervise ja vabaduse, tal oli liitlasi Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise raamides – läti, leedu, armeenia, ukraina ja vene teisitimõtlejate seas ning see purustati 1974–75 KGB poolt. Kuid juba vähem kui poolteise aastakümne pärast kadus ka kõikvõimas KGB maakamaralt!”

Ühiseks jooneks oli see, et relvastatud vabadusvõitlus andis üle aastakümnete leegitsevat eeskuju mittevägivaldsele vabadusvõitlusele. Avaliku vastupanu tipphetkeks ning selgeima riigiõigusliku mõtlemise väljenduseks tuleb pidada 23. augustil 1979 aastal avalikkuseni jõudnud Balti Apelli, mis lükkas käima järjekordse iseseisvust nõudva kampaania välismaal.

Püha Graali otsinguil

Peale massilist, impeeriumit kõigis valdkondades murendavat võitlust 80-ndate lõpus, viis 1991. aasta 20. augustil ja järgneva aasta jooksul lõplikult järjepidevuse alusel õigesse vormi valatud riigivõim üle aastakümnete kokku meie rahvusriigi vundamendikivid. Riigi esimese parlamendi valisid üksnes õigusjärgsed Eesti kodanikud ning meil oli oma valitsuse all olev ajalooline Eesti rahva maa-ala. Riigivõimu osiste kokkuotsimine ja Vaba Riigi taastamine, mis oli kestnud nagu Kuningas Arturi Püha Graali otsingud, oli jõudnud lõpuni. Kui Jüri Uluots ja Otto Tiefi valitsus olid saatnud kaardi Püha Graali leidmiseks üle mere, siis nüüd andis saladuse valvuriks olnud Vabariigi Presidendi kohusetäitja eksiilis Heinrich Mark selle Eesti parlamendi ees 8. oktoobril 1992 üle uutele kandjatele. Samal ajal avaldati meie rahvusreliikvia peidukoht. Eesti esimene sinimustvalge lipp toodi Hansu-Mardi talu korstnajalast päevavalgele, sümboliseerides otste kokku sõlmimist.
Meie riigi olemasolu eest seismine pole lõppenud – peame olema valmis ära tundma ja vastu hakkama katsetele, mis meie suveräänsuse, ajaloolise maa-ala ja kodanikkonna lammutamisele ehk riikliku kolmainsuse vastu on suunatud. Vabadust tuleb kaitsta kogu rahva jõuga ja vajadusel oma elu hinnaga.

Tekst: Anti Poolamets, õigusteadlane
Artikkel on ilmunud ajakirjas "Kultuur ja Elu" 3/2009