Laitse vald oli väike ja väiksem oli ka vallamaja: kantselei ruum, kaks tuba ja köök vallasekretäri tarbeks, eeskoda, kust algas pööningutrepp, ning ei puudunud ka arestikamber, mida rahvas „soolaputkaks“ kutsus.
Laitse elukorraldus kulges selles majas tsaariaja lõpuni ning ka Eesti Vabariigi ajal kuni 1938. aastani mil valdade reformi käigus Laitse Nissi vallaga liideti. Tühjaks jäänud vallamaja eluruumidesse kolis kohaliku kooli juhataja. Kantselei ruumi jäi alles sideagentuur. Kaaslaseks kolis koolimajast aga Laitse avalik raamatukogu.
1945 aastal tehti sellest majast Laitse külanõukogu, kuhu asus võim, mis keelas, käskis, poos ja laskis. Hiljem muidugi elukorraldus stabiliseerus, muutus inimsõbralikumaks.
Järjekordne reform 1953/54. aastal liitis Laitse Vasalemma külanõukoguga. Vanasse vallamajja jäid alles sidekontor ja üha laienev raamatukogu. Eluruumid sai sidekontori ülem endale.
Pärast Laitse algkooli sulgemist 1972/73. aastal jäi kohalikule rahvale ainsaks kooskäimise kohaks raamatukogu. Seal peeti naistepäeva ja teisi tähtpäevi, tegutsesid naisansambel ja näitering. Seal käisid ka lektorid rahvast mitmesugustel teemadel valgustamas.
Aeg läks edasi ja Laitse raamatukogu kolis ära Laitse lossi. Sidekontor oli juba varem sinnasamasse üle viidud. Vanasse vallamajja jäid ainult „üürilised“. Kantselei jäi rahvale kooskäimise kohaks. Selles vanas majas oli ka üks hilisem pidulik sündmus – 1989. aasta veebruaris tähistas Laitse rahvas oma alaloovalgusse astumise 770. aastapäeva.
Talude uuesti tekkimisel kogunes rahvas ikka sellesse vanasse hoonesse küsimusi arutama ja lahendama. 1994. aastal ja 1995. esimesel poolel korraldati seal väikelastele joonistustunde ning pastor Vähi pidas sealsamas kohalikele elanikele jumalateenistust. Kord nädalas võttis majas laitselaste muresid kuulda Kernu vallavalitsuse esindus. Laitse vanas vallamajas kaubeldi ka korra või kaks kuus välisabi riietega.
Hoone oli aga oma 100 aastat vana ja asjatundjate arvates kapitaalset remonti „vanake“ enam välja ei kannataks. Tulid kokku mehed ja naised, kellele Laitse asi oli südamelähedane, ning otsustasid vana vallamaja lammutada, samale vundamendile aga ehitada uue, aja nõuetele vastava hoone, mis hakkaks kohalikku rahvast teenima nii juriidiliste, kultuuriliste kui ka haridusküsimuste lahendamisel.
Möödunud aasta suvel vana maja lammutatigi. Alusmüürile anti uus nägu ja detsembri 17. kuupäevaks jõuti hoone nurgakivi panekuni.
Arvo Upan on see mees, kes kogu hingega ettevõtmisse suhtus ning arhitekti ja töödejuhatajana töö käima pani. Loodame, et tal seda energiat jätkub vähemalt antud objekti lõpetamiseni. Ühiskondlikus korras tehti palju tööd ära ning aktiivsemad mehed olid siinjuures Enn Järvlepp, Kalju Edovald, Ants Kobi, Ants ja Aivar Alliksaared, Jaan Mättik, Johannes Romulus, Heino Nurm ja mitmed teised. Tehnikaga toetasid talumehed Mati Luts ja Meelis Viikmaa.
Et Laitse ei jääks mingiks preeriakolkaks valla ääremaal, on meie ettevõtmisele kaasa aidanud vallavanem Enn Karu. Tema nõuanded ja abi on olnud meile suureks toeks. Loodame, et see kestab ja maja, mida meie rahvale hädasti vaja on, saab valmis ehitatud.
Endel Sulepi
Artikkel ilmus Kernu valla lehes „OMA VALD“ nr.8, Veebruar 1996