Loode-Eesti niitudel ja karjamaadel on kadakas tavaline, silm on harjunud teda kõikjal nägema. Võib-olla sellepärast ei pandagi kadakaid siin kandis lihtsalt tähele, ei mõelda sellele, et neidki võiks ohustada kirvetera.

Mõnikord areneb kadakas toredaks puuks, mis köidab mööduja tähelepanu. Kas ilumeelest või loodusearmastusest on Laitse talupojad säilitanud osa kadakaid oma põllu- ja teepervedel. Laitses, Metsa külas, endise Kärma-Sepa talu tee veerel on õige mitu puukujulist kadakat. Viis neist seisavad lähestikku. Nende vanust ei tea keegi: 80-aastased inimesed mäletavad neid oma lapsepõlves ikka samasugustena kui praegu. Suurim neist on 7 meetrit kõrge, tüve ümbermõõt rinnakõrgusel on 1,35 meetrit. Teised on pisut väiksemad: kõrgustega 5-6,6 m, ümbermõõdud 50-92 cm. Ühe neist lükkas 1967.a. augustitorm längu, kuid kuivamise tunnuseid ei ole märgata. Läheduses on veel teisigi kadakaid, kõrgustega 5-6 m ja ümbermõõdus 70-50 cm.

Kirjeldatud põlised kadakad kasvavad Laitse raudteejaama ligikonnas, umbes kilomeetri kaugusel (vt. skeemi).

Nüüd, kiire elutempoga ajal, ollakse tihti hoolimatud vaarisadelt päritud loodusmälestiste vastu. Tihti hävivad põlised puud nii maaparandusel kui ka uute asulate rajamisel.
Laitse kavandatakse suurt aianduskooperatiivi pealinna töötajaile. Kärma-Sepa kadakaid ähvardab häving uute teede rajamisel. Ei või ju kindel olla, et puhkama tulijad oskavad uue rajamise tuhinas hinnata siinse looduse tagasihoidlikke ehteid. Sellepärast peaks kõne all olevate kadakate kaitseks midagi ette võtma. Loodusesõbrana jään ootama Loodusekaitse Valitsuse positiivset otsust.

Endel Sulepi
(Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr 5, 1970a)