Warning: A non-numeric value encountered in /home/r45047/public_html/plugins/system/helix/core/helix.php on line 548

Warning: A non-numeric value encountered in /home/r45047/public_html/plugins/system/helix/core/helix.php on line 548

Warning: A non-numeric value encountered in /home/r45047/public_html/plugins/system/helix/core/helix.php on line 548

Warning: A non-numeric value encountered in /home/r45047/public_html/plugins/system/helix/core/helix.php on line 548

Peale aprillikuud kohtusin leerivend Karlaga. Õigemini otsis tema kohtumist minuga. Oleme olemistel koos osalenud, aga ikka on nõnda, et mida Karla ette võtab, kui asi viltu veab, olen mina kah supi sees. See asi on mind ettevaatlikkusele sundinud.

 

Karla tuleb, astub ühe jalaga pika sammu ette: “Kuule, mees!” Noh, nüüd olen ma juba mees, seni olin ikka Juku. Mõtlen, et midagi on Karla oma peakolus valmis jahvatanud. Nõnda esitab ta alati oma plaani.
“Teeme sellele Kõrtsi Maiele ühe vingerpussi. Selle aprillikuu loo eest, kus ta meid hobuse pabulatega loopis. Mul praegult veel seesamune pabula mekk suus.
Meie vanamees kasvatab omale ja ka teistele küla piibumeestele tubakaid. Kõik kõvad tobi tõmbajad. Ema kasvatab mul aga kanapoegi ja kanu. Vaata, need taadi ja memme obid või obinad ei sobi kuidagi omavahel. Kõik tubakataimed, mis taat istutab, juurivad memme kanapojad ja kanad kohe üles. Paksu pahandust kui palju.
Tead ju, Kõrtsi Mai on kuulus ja tark, pealegi uhke oma haudemunade valimise oskuses. Kõik ümbruskonna perenaised, kes kanu kasvatavad, kutsuvad Maie haudemune valima. Nõnda ka meie memm.
Juhan, sul seal Veskikojas on ju keetmise koht. Ma toon need Maie valitud munad kana alt ja laseme korraks keema. Noh, pärast paneme kana alla tagasi.”
Karla laseb oma väljamõeldud tembu õigustuseks: “Ega muidu nende kanade ja tubaka jandist kodus lahti saa.”
Mõeldud, tehtud, ainult jutustamise ajal oli munapott meelest läinud. Koguni üks muna oli lõhki mis lõhki, keenud muidugi. Karla lõi käega, ta pidi selle asendama kodus uue munaga.
Kui munad olid korralikult jälle kana all, jäime oma idee tulemusi ootama. Kolme nädala pärast peab kanapojukeste piuksumist kuulda olema.
Ja see päev tuli. Üks kanapoeg tõesti piuksus, aga mitte rohkem. Küll oli Karla ema teisi mune kuulanud, aga mitte üks piuks. Loksutab – ei loksu kah. Mädamunad muidu loksuvad, aga need mitte üks mämm.
Karla taadil kohe heameel, saab korralikult tubakaid kasvatada. Parastab pealegi: “Ah, seal nüüd Kõrtsi Maie tarkus, neljateistkümnest munast üks ainumas tibupoeg. Põrgu värk!”
Kanaema käis oma ainsa pojukesega kogu suve. Nädalate möödudes hakkas selguma, et sellest tibust kasvab üks korralik kukk.
Kõrtsu Maiele oli meie tehtud vemp suur autoriteedi alla kiskumine – jutt külas laiali. Mida kaugemale, seda suuremaks jutu mõju tõusis. Mitte keegi ei tahtnud Maie teenuseid kasutada.
Karla taat tänas aina taevast, kes õnnistavat tema tubakakasvanduse õitsengut - sügisel omal võtta ja teistele piibuvendadele jagada.
Mõeldes aga sellele, et üksik vanapiiga jäi ilma ühest oma ülalpidamisallikast, hakkas mul nagu rinnus kripeldama. Siis ma ütlesin Karlale: “Oleme juba täiskasvanud tolgused. Oleks aeg tobedused lõpetada. Ise läheme juba järgmisel kuul riigitööle, mina telefonivõrku “traatsabaks”, sina aga raudteejaama pöörmeseadjaks – “vekslivahetajaks”. Edaspidi ei enam vempe ei Maiele ega teistele vanematele inimestele.”
Karla jäi, nagu öelda, moka otsast minuga nõusse. Siiski ühe tembu Karla Maiele veel mängis, hiljem ta ise tunnistas.
Mardipäev möödas, Kõrtsu Mai pajatab E.T.K. poe juures: “Mul käis kah mardisant, oli akna taga. Paljukest ma nägin – aken väike, ühe ruuduga -, aga priske paledega ja pika ninaga poiss oli ta küll. Tahtsin teda tuppa kutsuda, aga ei saanud kohe ust lahti. Kui ukse lahti sain, oli priske paledega Mart juba kadunud.”
Karla hiljem tunnistas, et Viisu saunast mööda tulles ja Maie aknas tuld nähes ei saanud ta end enam pidama. Ta siis koputanud aknale. “Näen, Mai tuleb aknale küünal käes. Ma siis lasksin püksid maha ja surusin oma ahtriotsa vastu Maie aknaruutu. Kui kuulsin,.et Mai lubas ukse lahti teha ja hakkas ketiga kolistama, lasksin ma jooksujalul minema, püksid pooles vinnas. Kartsin, et Mai mind tont teab millega tagant viskab – kuuma vee või tulise tuhaga.” Noh, see oli tõesti Karla viimane temp.
Enam polnud Karla taolistest tempudest külas ega mujal midagi kuulda. Oli juba aeg kah, plikad hakkasid meid juba rohkem huvitama.

ENDEL SULEPI